Proekti toetajad: Eesti Haridus-ja Teadusministeerium , Eesti Ajaloomuuseum, kirjastus Avita, kirjastus Koolibri, “Olde Hansa, Apollo raamatukauplus, Eesti ajaloo ja ühiskonnaõpetajate Selts

pühapäev, 14. aprill 2013

4. ülesanne



Intervjueerisin oma vanavanaema Hildat, kes on 79 aastat vana, et teada saada, kuidas elati Tallinnas ja Tallinna ümbruses  ENSV algusaastatel Teise maailmasõja ajal.


Kas sul oli sõja ajal lihtne elu?
Tol ajal polnud kellegil lihtne elu. Kogu aeg pidi vaatama, kui sa kõndisid ringi, et sind kuskil nurga taga ära ei tapeta ega läbi peksta. Linnas käsime vähe ja kui käisime, siis igaks juhuks käitusime korralikult ja hoolikalt.
Kuidas oli võimalik sõja ajal süüa osta ja maal ringi käia?
Süüa meie pere ei ostnud, tegelesime põlluharimisega ning kõik söögiks vajalikku kasvatasime me ise, nagu näiteks kartulit, vilja jne.

Kas tol ajal oli alati söök laual olemas ja mis?
Söök oli alati laual, kuid vahest oli erand, kui sai ainult paljast kartulit ja leiba.

Mis oli kõige õudsam asi, mis sinuga sõja ajal juhtus?
Kõike ma täpselt ei  mäleta, sest olin siis alles väikene laps, aga ühte ma mäletan. Siis kui tankid ja sõjavarustusega autod mööda sõitsid, jooksime meie koos oma perega oma enda põllumaale heinakuhjade alla. Kui nad olid ära läinud, siis tulemus oli selline: mõned kanad oli tapetud, elamisest võeti ära kõik, mis väärtuslik oli (õnneks ei olnud meil eriti midagi võtta, sest olime nii vaesed).
Mis tööd tegid sina sõja ajal?
Kuna ma olin veel väike, ei pandud mind kuni seitsme aastani tööle ehk seni, kuni ma kooli läksin. Niisiis seitsmeaastaselt läksin ma rikkaste tallu tööle loomi karjatama ja minu palk oli hernaterad ja kõik muu võimalik, mida söögiks vaja oli. Ja seda tööd tegin ma iga suvi enda kooli rahaks, et saaks riideid ja jalanõusid.

Milline nägi välja laste ja naiste riietus?
Inimesed kandsid seda, mis oli. Ja keegi ei vaadanud sind imelikult, kui sul ei olnud uhkeid riideid seljas nagu tänapäeval. Tavaliselt kandsid vaesed lihtsaid riideid, sest teha oli palju tööd. Ainult pühapäeval olid veidi heledamad ja ilusamad riided seljas. Lapsed kandsid riideid, mida oli lihtne puhtaks pesta, sest meil ei olnud väga palju riideid.
Milline välimus oli linnal sõja ajal (kas igal pool puhas või oli igal pool prügi hunnikud)?
Sel ajal oli selline, et igaüks hoolitses oma maa eest ise, aga kokkuvõtteks oli kõik hästi puhas ja korralik, vähemalt maal. Linnas nii väga korras ei olnud, majad olid natuke lagunenud ja vanad.
Kas tol ajal võis eesti keeles rääkida?
Kodus, koolis ja maal rääkisime ikka eesti keeles, kuid koolis õpetati ka saksa keelt.

Mida sa veel huvitavat mäletad sellest ajast?
Kord kui ma ostsin endale ühe kauni öösärgi ja läksin umbes nädala pärast bussi peale, siis nägin ühte inimest, kellel oli täpselt samasugune öösärk seljas, ta läks sellega teiste sõbrannadega kuskile peole.

Millised olid su kokkupuuted venelastega?
Kui ma juba vanem olin ja õmblejana töötasin, pidin ma õpetama kahte noort venelast, kes ei osanud sõnagi eesti keelt. Kui ülemus kohale tuli ja ütles, et selles kohas tuleb eesti keelt rääkida, kui siin tööl tahate käia. Ja noored preilid vastasid puhtas vene keeles ''Meie oleme palju rohkem eestlased kui teie,,.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar